Mõõdud 70 x 180 cm
70% puuvill, 30% lina
Tartumaal ei olnud tikandid kuigi rikkalikud, pigem olid need tagasihoidlikud. Esile tulevad erinevate värviliste lõngade kasutamine n. valge, pruun, punane, roheline, sinine. Põhiliselt kasutati sõbade kaunistamiseks sissekootud värvilisi triipe ja pistete kombinatsioone. Lõuna-Eesti sall on inspireeritud Tartu rahvariiete särgi kirjast. Tartu sõba kaunistab kaheksaharuline täht, mille motiivi ääristab ruutudest koosnev siksakjoon.
Mõõdud 35 x 200 cm
100% puuvill, beež/must
Lõuna-Eesti sall
Halliste sõba
Lõuna-Eesti sõba sündis XII noorte laulu ja tantsupeo “Mina jään” puhuks. Nii peo kui uue salli keskmeks on noore põlvkonna seos oma maa, kultuuri ja vanema põlvega, mis koonduvad ühise mõiste alla – juured.
Nii ongi Halliste sõbale sätitud peremärgid, mis kaunistavad ka tänavust laulu- ja tantsupidu. Eluring, silmusnelinurk ja kaitsemaagiline hundihambakivi on kujundid, mis kaitsesid ja hoidsid Halliste rahvast juba vanadel aegadel ning tähistanud pereõnne ja põlvkondade jätkumist.
Kas meie esivanematel Lõuna-Eestis oli iseteadlik ilumeel või siiski peeti väga oluliseks just neid erilisi omadusi, mida peremärgid endas kandsid; igal juhul on Lõuna-Eesti mustrikirjade algupäraseid traditsioone ja käekirja järjekindlalt ning uhke visadusega säilitatud. Läbi ajaloo on uuenduste vastu, heas mõttes, jonnakad oldud.
Ellu sallideni jõudis see arhailine ja väga pika ajalooga mustrikiri Halliste puusapõlle märgates. Puusapõll on nagu põll, mida kanti ühel küljel. See oli tavakohaselt iluese ja kuulus pruudi või noore naise pidurõivistusse. Puusapõll tehti labasekoelisest linasest riidest, tikkimiseks kasutati kodukedratud ja küllaltki jämedat lõnga. Ääred lihviti ilusaks ja veatuks kahekordsete üleloomis- ja sämppistetega. Ehteks lisati põllele tikandi värvi narmad. Taolisi käsitöövõtteid kasutati sageli ka sõbade valmistamisel.
Saabumas on pidu ja aeg, kus vajame oma juurtelt tarkust ja jõudu. Olgu Halliste sõba kummardus meie esivanematele, kes on hoidnud meie maad ja kultuuri. Tähistagem seda pärandit XII noorte laulu- ja tantsupeol.
Mõõdud 70 x 200 cm
100% puuvill, beež/must
Lõuna-Eesti sall
Halliste sõba
Lõuna-Eesti sõba sündis XII noorte laulu ja tantsupeo “Mina jään” puhuks. Nii peo kui uue salli keskmeks on noore põlvkonna seos oma maa, kultuuri ja vanema põlvega, mis koonduvad ühise mõiste alla – juured.
Nii ongi Halliste sõbale sätitud peremärgid, mis kaunistavad ka tänavust laulu- ja tantsupidu. Eluring, silmusnelinurk ja kaitsemaagiline hundihambakivi on kujundid, mis kaitsesid ja hoidsid Halliste rahvast juba vanadel aegadel ning tähistanud pereõnne ja põlvkondade jätkumist.
Kas meie esivanematel Lõuna-Eestis oli iseteadlik ilumeel või siiski peeti väga oluliseks just neid erilisi omadusi, mida peremärgid endas kandsid; igal juhul on Lõuna-Eesti mustrikirjade algupäraseid traditsioone ja käekirja järjekindlalt ning uhke visadusega säilitatud. Läbi ajaloo on uuenduste vastu, heas mõttes, jonnakad oldud.
Ellu sallideni jõudis see arhailine ja väga pika ajalooga mustrikiri Halliste puusapõlle märgates. Puusapõll on nagu põll, mida kanti ühel küljel. See oli tavakohaselt iluese ja kuulus pruudi või noore naise pidurõivistusse. Puusapõll tehti labasekoelisest linasest riidest, tikkimiseks kasutati kodukedratud ja küllaltki jämedat lõnga. Ääred lihviti ilusaks ja veatuks kahekordsete üleloomis- ja sämppistetega. Ehteks lisati põllele tikandi värvi narmad. Taolisi käsitöövõtteid kasutati sageli ka sõbade valmistamisel.
Saabumas on pidu ja aeg, kus vajame oma juurtelt tarkust ja jõudu. Olgu Halliste sõba kummardus meie esivanematele, kes on hoidnud meie maad ja kultuuri. Tähistagem seda pärandit XII noorte laulu- ja tantsupeol.
Suurus 70x200
100% puuvill, sinine/must
Rakvere sõba on loodud 2015. aasta Meeste tantsupeo auks.Kaunistagu see külluslike õite motiividega sõba kõiki naisi, kellele Eesti mehed tantsupeol hinge- ja silmailu pakuvad. Läbi mustrite, rahvatantsu ja kokkuhoidmise säilitame osakese meie kultuurist.
Rakvere sõba sündimisel on suur roll ka Heimtali koduloomuuseumil, kus põliste lillemustritega linikuid imetledes idee õide puhkes. Ellu sallide Rakvere sõba on saanud oma ilu just sellest kaunist rõivaesemest – linikust. Sõba on suurte õitega silmapaistev ja naiselik tänu meie esiemade käsitööle Lääne-Virumaalt. Nende loodud lopsakad lillemustritega linikud püüdsid pilke ja imetlust juba 19. sajandi esimesel poolel. Nüüdsest ilustavad Lääne-Virumaa rikkalikud lilltikandid Ellu sallide Rakvere salli.
Rakvere sõba on kootud toonaste kommete kohaselt kahevärviliselt. Jõukamal järjel olevad naised kasutasid tikkimiseks siidisemat lõnga, aga ka maavillane materjal oli alati au sees. Värvidena eelistasid Lääne-Virumaa naised taevasiniseid toone, sest ei nemad peljanud julget stiili ning antud värvigamma muutis rõivad veelgi omanäolisemaks. Kõik need puhtad värvid taevalaotusest ja naispere siiras rõõm sättida enda ümber säravat ilu, peegelduvad Rakvere sallis.
Mõõdud 75 x 180 cm
70% puuvill, 30% lina
Põhja-Eesti sallil on kasutatud Väike-Maarja käistekirja, mis paistab silma oma omanäolisusega. Lõng, mida käistekirjade tikkimisel kasutati, oli kas villane, puuvillane või siidist. Palju kasutati musta ning kahe- ja kolmevärvilisi kombinatsioone. Mustad kirjad käistel olid rikastel tikitud siidiga, vaesematel välja õmmeldud.Põhja-Eestis kanti sõba pikuti seljal rippuvana, kinnitades nurgad rinnale sõle või lõngaga.Sõba kandmise traditsioon püsis 19. sajandi alguseni.
Mõõdud 145 x 200 cm
100% puuvill
Põhja-Eestis said 19.sajandi esimesel poolel valitsevaks lillmustrid. Tundub imekspandav, kuivõrd kirev, mitmekesine ja rikas on väikesele Eesti territooriumile koondunud tikandikunst. Hea näide sellest on Põhja-Eesti sallil kasutatud Jõelähtme käistekiri, mille muster on omanäoline ja variantiderohke.Põhja-Eestis kanti sõba pikuti seljal rippuvana, kinnitades nurgad rinnale sõle või lõngaga.Sõba kandmise traditsioon püsis 19. sajandi alguseni.
Mõõdud 140 x 170 cm
100% puuvill
Põhja – Eestis püsis sõba kandmise traditsioon 19. sajandi alguseni. Sõba kanti pikuti seljal rippuvana, kinnitades nurgad rinnal sõle või lõngaga.Kooti palju ruudulise dekooriga tekke. Neid kooti kindlas koloriidis, näiteks valge ja sinine. Sinine värv kandis endas taevast ja mõtlemist. Kasutati ka drelltehnikat, mille kudumisel tekkis pinnale vastavalt niietusele ja tallamisele ruudukujuline muster.
Lääne-Eesti saarte sall
Hiiumaa meretekk
Suurus 140x200 100%puuvill, hall/must
Salli tutvustav intervjuu: https://dl.dropbox.com/s/yzh2bj2f22x063j/HiiuSallidRaadio.mp4?dl=0
Ellu sallidel sündis uus meretekk, mis on loodud Hiiumaa meremeeste ja 2016. aastal tähistatava merekultuuriaasta auks.
Rannaäärsete rahvaste merekultuur peegeldub kultuuripärandis, mis hõlmab endas nii eluviisi, müüte kui ka traditsioone. Merekultuur on aardekirst paljudest kultuuritahkudest, millele lisavad värve ja toone meremeeste jutustatud lood, mis igat põlve rikastama jäävad.
Ja nii on meieni jõudnud üks lugudest, mis räägib Hiiumaast, mis asustati merdmööda tulijate poolt. Saare esimesteks elanikeks olid meresõitjad mitme ilmakaare poolt. Millal neist vapratest ja julgetest randujatest nime ja südame poolest hiidlased said, pole kindlalt teada. Küll aga teame, et nende järglased valmistasid 1848. aastal hiidlastest meremeeste uhkuse - parklaeva “Hioma”, mis oli esimene Eesti laev, mis purjetas ümber tuultest ja jäämägedest ohtliku ja kuulsa Hoorni neeme. Müütide kohaselt saavat kõik meremehed, kes selle teekonna vapralt läbi purjetavad, kuldse kõrvarõnga kõrva.
Tol samal 19. sajandil kasvas kiiresti kohalike laevaehitajate ja laevaomanike arv. Paljusid hiidlasi, kes toona puulaevu ehitasid või meresid kündsid, tuntakse ja meenutatakse siiani. Eesti mereajalukku on jäädvustanud oma uhked teod ja nimed Gustav Teng, Mihkel Jaago, Gustav Oengo, Joonas Koolmeister, Pavel Pihel, Gustav Sergo ja paljud teised Hiiumaa mehed. Sellest, kuidas meri on olnud rannarahvale leivaandjaks ja eluvõtjaks, on nii raamatuid kirjutatud kui muusikat loodud. Hiidlaste endi kirjanik, Jausa kandi meremeeste suguvõsast pärit Herman Sergo (1911 - 1989 ) on üks nendest, kes on eestlaste hulgas tuntud mereainelistesse raamatutesse elutruud lood kirja pannud. Ja Ellu sallgi on hiidlaste mereelust sündinud.
Ellu sallide meretekk kõneleb lugudest, mis viitavad kaudselt isegi muistsetele viikingitele. Kas Hiiumaad on puudutanud kuulsad viikingid naaberkallastelt, ei julgeta täpselt kinnitada. Küll annab siinse rahva sidemetest märku põhjamaalastega loomanahka meenutava riidest rüi ehk mereteki kasutamine. Mida vähemaks jäi kaugeid mereretki, seda õhemaks muutusid tekid. Ometi oli rüil kaua aega kindel koht Hiiumaa pruutide kaasavarakirstus. Hiljem oli rüi eeskujuks koduskootud villasele meretekile ehk sõbale. Rüi pind oli kaetud narmastega,, mille eesmärgiks oli anda merel seilajale ohkem sooja. Hilisemate meretekkide ilustamiseks kasutati ruute, mille suurus oli Hiiu eri paigus erinev. Ellu sallide meretekki katavad nii väiksemad kui suuremad ruudud, pidades meeles igat Hiiuma kaunist kanti. Legendid räägivad, et Hiiumaa mereteki omapäraks oli tasku, kuhu sai külmaga oma jalad sooja panna.
Kõik need lood ja mitmed teisedki on kootud Ellu sallide meretekki Hiiumaa Muuseumi teadusdirektori Helgi Põllo ja Hiiumaa traditsioonide elustaja Heli Handorfi mõtetega ja kaasabil. Mereteki keskosa on kaetud suuremate ja äär kitsamate ruutudega. Sõba toon sai inspiratsiooni Hiiumaa Muuseumi tekstiilikogust, kus võib näha nii hallikaid, mustjaid, lambapruune kui ka sinist tooni tekke ja suurrätte. Kuna tekkide kudumine nõudis palju aega ja vilumust, peeti neid hinnalisteks ning kasutati uhkusega perefotode tausta kaunistusena. Hiiumaa käsitöö peidab endas alati väikest vimkat, mis tõestab hiidlaste head huumorimeelt. Ellu sallide mereteki vimkaks on laeva rooliratas, mille loojaks võib pidada üht Hiiumaa nobedat naist Kõrgessaarest Pihla külast, kes oma mereteki just rooliratast meenutava tikandiga terveks paikas. Las see sümbol tüürib inimesi ikka ja alati nii elus kui merel õigesse sadamasse.
Mõõdud 66 x 180 cm
70% puuvill, 30%lina
Põltsamaal kanti veel 19.sajandil piklikke villaseid õlakatteid. Valget õlakatet kaunistati vanade arhailiste kaunistusvõtetega ja kirjadega, mis olid väga tähenduslikud. Lõuna - Eesti sall on inspireeritud Põltsamaa särgi õlalapist, kus kiri on üles ehitatud diagonaalselt asetatud risti ja nelinurga kujundina, mis on üks vanemaid kompositsiooni printsiipe.
Lõuna- Eestile on iseloomulik 18.sajandi lõpust iseloomulik geomeetriline tikand, milleks kasutati tihti valget linast lõnga.
Jõgevamaal oli sõbal pulmakommetes oma osa. Nimelt, kui pruut peigmehe koju toodi, sidus ämm talle sõba ümber pea, kattes ka silmad.
